Projekti "Meie Valga" sünnilugu

Projekti sünd... on üks keeruline nähtus. Selleks peavad mingid asjad kokku langema. Iga projekt on nagu haraline puu, mille juured ulatuvad tüvest erinevates suundades üsna kaugele ja sügavale. Projekti “Meie Valga” juured viivad ka erinevates suundades erinevate aegade taha. Üks algus oli kindlasti see, kui Valga Põhikooli direktor Tarmo Post kutsus mu enda juurde arutama üht haridusprojekti, milles kavandati muu hulgas Valga linna ajaloo õpperaja koostamist. Too projekt jäi kahjuks joone alla.  Teine juurikas on ehk seal, kui möödunud sügisel helistas Lauri ja palus abi ajalooteemalise orienteerumismängu tegemisel. Või on see algus hoopis ühes talvepäevas, mil mina Noortekeskuse uksele koputasin, et kutsuda keskust kaastööle lumememmeketi ehitamisel. Üheks juureks on kindlasti üks Kultuuriministeeriumi nõupäev, mil tutvustati alustavaid integratsioonialaseid rahastamisskeeme. Aga peajuur on  muidugi ikka ja jälle kerkiv küsimus, kuidas muuseumitööd noortepärasemaks teha ja lisaks eesti inimestele ka vene keelt kõnelevate inimesteni jõuda. Projekt “Meie Valga” püüab neile küsimustele vastata.

Konkreetsemalt aga oli algus  31. märtsil 2010, kui istusin pärast muuseumi nõukogu koosolekut kodus laua taha ja vaatasin üle projektitaotluse dokumendid ja otsustasin: tuleb teha! Helistasin kohe Laurile, kas ta on nõus munadepühade ajal vabadel päevadel projektikirjutamisel kaasa lööma ja ta nõus oli. Ja siis läks lahti: neljapäeval partnerite nõusolekud (suur tänu veelkord kõigile kiire ja vastutuleliku tegutsemise eest!), reede- laupäev-pühapäev projektitaotlusega arvuti taga ja esmaspäeva 5. aprilli hommikul viimsed kinnituskirjad, väljatrükk, köitmine (andku Wester mulle andeks, et tookord veidi kannatamatu olin), siis auto peale ja Tallinna, veerand tundi Mustamäe tee ümbruses tiirutamist, enne kui sihtasutuse Meie Inimesed  hoone üles leidsin, taotlusega ümbriku üleandmine julgesti pool tundi enne lõppkellaaega ... ja äkki väga tühi tunne. Ma pole elus rohkem niimoodi Tallinnas käinud, et sõidan 3,5 tundi sinna, olen 10 minutit kohapeal ja siis kohe 3,5 tundi tagasi, aga seekord nii oli.

Ja seejärel muidugi pöidlahoidmine ja ootamine ja siis  õnnitlused. 

Projektijuht Pille Tomson